Nägemus - Hannese kogemuslugu

 Teksti autor: Hannes Võrno

Pakun puusalt, et viis noort inimest kümnest, mõtleb nii nagu mina pool elu tagasi. Tunne, et ma näen prillidega välja vanem, stiilsem, moodsam, tõsiseltvõetavam, nutikam, lugenum ja ka kenam, sest loomulikud enesehinnangu tõusud ja mõõnad on nähtus, mida kogevad kõik inimesed elus. Nägemisega pole sel kõigel väga sageli üldse mingit pistmist. See on just niisamasugune elukestev dilemma nagu sirged versus lokkis juuksed. Saaks neid kuidagi omatahtsi nii nagu vaja nipsust muuta, aga ei. Nii kujuneb ka tahtmisest prillid soetada justkui autosugessioon. Ma tahan neid, mitte ei vaja.

    Neljakümneselt see kõik muutub. Tuleb sisemine tasakaal ja muhe enesekindlus, sest prillid hakkavad olema juskui orgaaniline osa täisikka jõudmise muretust tsüklist. Olen kindlal arvamusel, et alates neljakümnendast eluaastast on inimene vaba ning ei pea enam mulje jätmiseks valetama. Sealt peale läheb tõde "rohkem peale". See mille sa selleks ajaks oma elus saavutad, on sul olemas ja rääkida ööklubis mulje avaldamiseks plaanist osta Hispaaniasse villa või helikopter, on lihtsalt varaseniilne vaseliinita fantaasia.

    Viiekümneselt muutub inimese elu nagu kiirteed pidi sõites linna jõudmine. Jalg on gaasipedaalilt maas ning paitab tallaga pidurit. Liikumine muutub kulgemiseks foorist foorini ja liiklustropist järgmisesse ning paigalseisust saab ühtäkki kujuteldav edasiminek. Ükskord jõuab ju pärale isegi tigu. Just nii kirjeldaksin ma oma nägemust nägemisest. Viiekümneselt läksin ma tagasi algusesse ning võtsin uuesti tõsiselt ette maalimise ja joonistamise. Võiks öelda, et sellest sai mu elu. Ma töötan, harjutan, õpin ja naudin seda nüüd juba mitu aastat tõesti iga päev. Mu maalikogus on nüüdseks ilma liialdamata tuhatkond tööd. See, millise silmavaevaga mu viimase aja tööd hakkasid tulema, võttis vaikselt isu ära. Mu nägemine ei võimaldanud enam maalida, sest varasem jahimehe kullipilk mis vabalt horisondini ulatus, liikus ligemale nagu tunnelis vastu tulev rong. Lugemisest, maalimisest ja isegi kokkamisest sai päev päevalt aina vaevanõudvam ja masendust tekitanud saamatus.

    Silmakotrollis käinud, sain iga kord kraad kõvemad klaasid ette ning näis et nii jääbki. Eriti närvidele hakkasid käima need päkapikud, kes öösiti mu kodus ringi tuhlasid ja hommikuks prillid uude kohta ära peitsid. Jääd õhtul raamat näos magama, hommikuks on prillid vannituppa hambaharja topsi juurde viidud...Julgen siinkohal häbiga tagantjärgi üles tunnistada, et hämarikutunni järel maanteel pikemaid otsi sõites ja lõpuks ka linnas, nägin ma ainult udus liikuvaid punaseid või valgeid tulesid ning foore. Hea et nii läks ja kellelegi õnnetust ei põhjustanud.

    Kord seltskonnas rääkis mu kümmekond aastat vanem sõber, et pärast silmaoperatsiooni jahil olles, nägi ta metsas kõndides esimest korda sipelgaid sagimas. Kuuseokkad turjal pessa ja tagasi sibasid nad ta jalge ees metsarajal. Võtsin temaga ühendust ja hakkasin asja lähemalt uurima.

   Sain teada, et tehakse operastioone, mille käigus vahetatakse su oma hägused silmaläätsed uute, tehisläätsede vastu. No nohh, mõtlesin endamisi ning tunnistan, et kaasa sündinud elava fantaasia tõttu, käis mu silme eest läbi horrorsaaga Saag järgmine osa. Võtsin aja et järele mõelda, sest mind siiralt heidutas mõte sellest, et aga mis siis kui...

    Vaekausid olid aga juba kiikuma lükatud ning järgmiseks sammuks sai visiit Tartusse, mida ma täna veel Eesti linnaks pean kus emakeeles asju saab ajada. ReFocus Silmakliinikus oli täpselt see, mida ma nimetan silmakliinikuks ja peale selle tartulikult rahulik suhtumine uksest sisenemisest alates. Tagantjärele tunnistan, et minu sellekohane pelg Tallinna osas osutus täiesti valeks. Väga rahulik, meeldiv ja rahustavalt professionaalne asjaajamine sai patsiendile osaks mõlemas ReFocus silmakliinikus nii Tartus kui Tallinnas. Ilusad inimesed, igas keeles ja naeratus silmades.

    Esimeseks võeti ette vasak silm. Kõrvus Tätte ja Matvere laul Silverist ja tema vasakust silmast, läksin paika pandud päeval pool tundi varem vaprusest vappudes kohale. Üleriided varna, viimased vormitäited allkirjastatud enam tagasiteed ei olnud. Selleks hetkeks oli vimm prillide ja nende puudumisel oma hädisuse üle sealmaal, et õieti juba ootasin seda mis saama hakkab. Operastioonitoas andsin end sõna otseses mõttes kätesse mida kõhklemata usaldasin. Ajataju mis aastatega teletööl ajju sööbinud, ei vedanud alt. Bioloogiline kell oli tiksunud just nii kaua kui doktor oli hästi õnnestuva operatsiooni pikkuseks ennustanud. Valmis! Kuulsin doktorilt ja kaunis tütarlaps kes käe ulatas, aitas mind operatsioonitoolilt vaikselt tõusta.

    Ma ei saanud esimesel silmapilgul aru, kas see on mu ettekujutus või tegelikkus. Nägin ses samas toas, kuhu veerand tunni eest olin sisenenud, korraga väga palju väikseid ja suuremaid asju, mida enne ei olnud. Olid tegelikult küll, aga ma olin harjunud elama enda ümber vaid eluks hädavajalikku märkamast ja sellele keskendumast. Nüüd ühtäkki nägin ma kõike enda ümber täiesti selgelt ja teravalt. Näis, nagu oleks keegi vaikselt nii valgust, kontrastust kui selgust juurde keeranud.

    Järgmise protseduuri päevaks määrati sama aeg nädala pärast. Mul kulus kaks või kolm silmapilku, et vabaneda välja kujunenud harjumusest, kobada enda ümber ja otsida prille. See oli läbi. See etapp minu elus, millest sissejuhatuses juttu oli. Ma mõtlesin korraga sellest, et kuidas ma seda võtma peaksin. Kas see kõik mu ümber mis korraga nähtavaks muutus, tekkis tänu uuele kunstläätsele või hakkas mu enda oma suurest hirmust lõigatud saada, tööle? Nädal aega elust möödus kui mingi film, mille tegelane seisab valiku ees, võita veel või jääda selle juurde mis juba käes. Korraga tundusin iseenesele ahne ja saamahimuline, kelle jaoks isegi väga hea ei ole piisav.

    Teine silm. Nüüd juba teadsin mis ees ootab ja just nii, ootuspäraselt, väga pühendunud ja hoolitsevates kätes sai seegi episoodiks minu suurimate elumuutuste loetelus. Igal inimesel on talle antud juhtsilm. Minul on parem silm juhtsilm. See, millega vaatan horisonti, sean relvaraual kohakuti kirbu ja sälgu, mõõdan greeni kauguse golfirajal ja otsustan tsikli seljas järgmise kurvi kallutuse. Ma näen kõike seda mida ma vaadata tahan ja see tunne on taevalik. On kaks investeeringut enese heaks, mis on olnud elumuutvad. Korralik lambanahkne kasukas ja uued silmaläätsed. Kõik muu on lisaboonus ja elu on elamusi tulvil, vaata ja imesta. Aitäh doktor Pait Teesalu ja ReFocus Silmakliiniku inimesed, kes on muutnud minu elu täiesti uueks.